WAACKING

Waackingu tantsustiili juured ulatuvad 60ndate New York’i ööklubi kultuuri aegadesse. Disko muusika oli ideaalne waackingu arenguks oma juhtivate rütmide ja tugevate löökidega. 70ndate alguses Los Angeleses muutsid sellised tantsijad nagu Mickey Lord, Tinker ja Blinky käte liigutused disko muusikasse kiireks ja korrapäraseks.
Waackingu tantsustiili tunned ära selle metsiku, kuid kontrollitud käeliigutuste ning tantsija spetsiifilise karakteri järgi.

1970ndate keskel aga astusid rambivalgusesse klubitantsijad nagu Tinker, Arthur, Andrew, Lonnie Carbajal, Michael Angelo, Billy Starr, Tyrone Proctor, Jody Watley, Billy Goodson, Danny Logo ja Shabba Doo, muutes ja täiustades kiired käeliigutused sünkroniseerituks ja sünkopeerituks. Sel ajal oli waacking peamiselt afro-ameeriklaste ja latiinode tants. Paljud inimesed ekslikult arvavad, et waacking arenes välja locking’ust, sest osad liigutused on väga sarnased. Tegelikkuses on need tantsustiilid aga erinevad. Waacking’ut on kutsutud mitmete nimedega, nagu näiteks The Garbo, Punkin jne, aga siiski on kõige korrektsem esindusnimi sellele tantsustiilile ‘’waacking’’, see nimi esindab tantsustiili tervikuna.

Nime ‘’waacking’’ hakkas peamiselt kasutama The Soul Train saate tantsija Tyrone Proctor (Outrageous Waack Dancers pundist, 1974). The Garbo nime andis tantsule Andrew ning seda just pooside võtmise stiili pärast (poosid olid inspireeritud 40ndate glamuur-kaanetüdrukute piltidest).

Erinevus waacking’u ja voguing’u vahel on samuti suur. Waacking sai populaarseks 70ndate alguses USA läänerannikul ning seda tantsitakse peamiselt diskomuusikasse. Voguing kogus populaarsust 80ndate alguses USA idarannikul ning seda tantsitakse peamiselt house muusikasse.

PÄRAST 35 AASTAT ON WAACKING ENDISELT TUGEV STIIL TANTSUMAASTIKUL.

Meeldib? Jaga edasi!