Meist

Tantsukool JJ-Street alustas tantsutrennidega 2003. aasta sügisel. See on Eesti esimene ja suurim tänavatantsukool, mis tegutseb üle kogu Eesti. Tantsukool on tunnustatud Tallinna linna poolt üheks parimaks erahuvialakooliks, mis on alati suutnud kõiki oma õpilasi üllatada innovaatiliste ideedega. Oleme loonud kaasaegse tantsukooli, mis täidab ühiskondlikku funktsiooni nii tantsija kui ka eeskujuliku noore ettevalmistamisel.

JJ-Street eesmärkideks on kultuuri edasi andmine uutele liikmetele, oskuste arendamine ja uute teadmiste loomine. Tantsukooli tuntus on tänaseks kasvanud terves Euroopas, kuna lisaks kõigele muule korraldatakse ka Baltikumi suurimat tänavatantsufestivali JJ-Street Baltic Session’it ja rahvusvahelist tantsulaagrit Camp of Hip-Hop. JJ-Street tantsukool on mõeldud ja avatud kõigile, kes soovivad saada uusi kogemusi ja õppida midagi originaalset.

JJ-Street tantsukool on eelkõige kaasaegse tänavatantsu ja koreograafia huvikooliks, mille õppejõududeks on JJ-Street treenerid. Lisaks sellele keskendutakse laagrite, tänavatantsufestivalide, kaasaegsete ürituste, moeetenduste ja põnevate koolituste korraldamisele.

JJ-Street tantsukooli peakontor asub Tallinnas aadressil Filtri tee 1. Tantsimist saavad õppida nii lapsed kui ka täiskasvanud kinnitatud tunniplaani alusel. Trenni kestvus ja kordade arv nädalas oleneb raskusastmest. JJ-Street tantsukoolis õpib 1500 õpilast üle Eesti ja edukaid tantsukooli õpilasi tunnustatakse aasta parima õpilase tiitliga. Parimatel tantsijatel on võimalus tulevikus astuda meie tantsukooli eliitrühma ning areneda väljaspool Eestit. 2008. a. sai kool erahuvialakooliks (luba nr EHISe ID 1395). Riikliku koolitusloa alusel läbiviidud tantsukoolituse eest tasutud summast tagastab riik tulumaksu.


MEIE TANTSUKOOLI FILOSOOFIA

Visioon

JJ-Street Tantsukooli visiooniks on olla kõige tõsiseltvõetavam tänavakultuuri edendav tantsukool.

Missioon

JJ-Street Tantsukooli missiooniks on pakkuda toetavat keskkonda väärtuste kujundamiseks ning elukestva karjääri saavutamise võimalust tänavatantsuga. 

Definitsioon

JJ-Street tantsukool omab, haldab ja juhib tantsualaseid huviringe sise- ja välisturul, pakub teenust huvihariduse ja huvitegevuse valdkonnas ning arendab ja turustab erinevaid lahendusi tantsu kujundamiseks.


ÜHISED VÄÄRTUSED

Mõistan

Pean lugu endast ja teistest. Mul on head ja ausad kavatsused ning ma usaldan inimesi. Esmalt püüan mõista teisi ja alles seejärel olla mõistetud. Hindan inimesi sellistena nagu nad on ning tean, et mul on igaühelt midagi õppida. Saan aru, kuidas organisatsioon toimib ning mis on minu ülesanne. Mul on puhas ja siiras armastus tantsu vastu.

Loon väärtust

Annan alati oma parima. Olen avatud meelega, mõtlen kaasa ja lisan oma panuse. Tegutsen läbimõeldult. Annan ausat tagasisidet ja ütlen oma arvamuse välja. Otsin lahendusi, julgen keerulises olukorras abi küsida ja abistan ka teisi. Õpin enda ja teiste kogemustest, arenen isiksusena ning jagan oma teadmisi ka teistega.

Teen ära

Teen õigeid asju ja viin alustatu lõpuni. Minu jaoks on olulised nii tulemus kui ka teekond selleni ning arusaam, et aidates teineteist ja tehes koostööd jõuame alati eesmärgini. Hoolitsen, et teistel oleks minuga lihtne tulemust saavutada. Näen muutustes uusi võimalusi ja toetan nende elluviimist. Pean antud lubadusi ja olen sellega eeskujuks – minu peale võib kindel olla.

JJ-STREET STORY

Kuidas tekkis JJ-Street?

Kesk-Eesti unises väikelinnas Jõgeval, kus puudus isegi valgusfoor, sattus 1983. aastal olude sunnil väike kolmeaastane poiss nimega Joel Juht koos vanema õega tantsutrenni. Just nimelt, sattus sinna − nagu saavad alguse paljud suured lood, algas seegi sellest esimesest väikesest sammust.

Esimesed tantsusammud meelitati väikeselt Joelilt välja kohapeal vaid magusa ja maitsva tordilõigu abil.

Selle väikese poisi esimestest tantsusammudest ning tema lapse- ja nooruspõlve unistustest kasvas välja JJ-Street Tantsukool.

Siin on lugu sellest, kuidas Joeli unistused tekkisid ja teoks said.

Staariks juba 6-aastaselt

Esimest korda tundis Joel end staarina lauldes, kui osales Võrus üle-eestilisel laulukonkursil Laulumaias. Sel ajal oli tal vanust 6 aastat.

Lisaks esimesele lavakogemusele ja võimalusele ületada esinemishirm, tundis Joel esimest korda elus seda kirjeldamatult head tunnet, mis tuleb kaasa siis, kui teed midagi, mis sulle endale meeldib.

Rahulolutunne sellest, et oled hakkama saanud millegi uue, suure, ilusa ja meeldivaga, oli täiesti põhjendatud. Asi oli nimelt selles, et koolis ei läinud Joelil just kõige paremini – seal oli ta tuntud-teatud ikka rohkem sellise „paha poisina”, kes püüdis koerustükkidega endale tähelepanu tõmmata.

Ei olnud Joelil kõige parem olukord ka kodus. Ning just keeruliste koduste oludest tõttu oli tal vaja palju pingutada selle nimel, et tagaigatsetud tähelepanu saavutada. Selleks tuli aga üksjagu palju vaeva näha. Ta tegeles väga palju spordi, tantsimise ja muude huvialadega.

Kuna Joeli nooruse ajal leidus vähe tantsuga tegelevaid poisse ja noormehi, siis ainus viis näida mehelikum ja suuta seista enda eest, oli hakata tegelema mõne karmima ja jõulisema spordialaga. Nii valiski ta maadluse. Maadluse harrastamine andis Joelile võimaluse saavutada teatud vaimne ja füüsiline tasakaal ning samal ajal tegeleda edasi oma lemmikharrastuse tantsimisega.

Võimatust võimalikuks

Joelil oli väga palju unistusi, kuid peamine eesmärk oli saada Eestis tantsimisega tuntuks. See siht ei olnud lihtsate killast, sest Joel tundis ise, et suurimaks takistuseks selle unistuse täitumisel oli tema päritolu maapiirkonnast. Tantsustaariks saamisel olevat olnud segavateks teguriteks väikelinnas puuduvad tingimused ja eeldused.

„Võimatu” oli sõna, mida Joel kuulis enda kohta kõige sagedamini. See aga ei heidutanud teda. 1994. aastal, peale seda, kui Joel oli aasta otsa käinud tantsu harjutamas 50 kilomeetri kaugusel Tartu linnas, moodustas ta kahe sõbraga Tartu esimese hip-hop tantsutrupi nimega 34U (Three for You).

Selle tantsutrupiga tuuritati üle Eesti ning koguti kuulsust ja tutvustati hip-hopi tantsustiili.

Joeli tugevat tahet ei pidurdanud isegi asjaolu, et Jõgevalt Tartusse sõitmiseks pidi sageli maantee pervel hääletama, et olla Eesti esimese hip-hop tantsutrupi täisväärtuslik liige. Lisaks ei lähe tal kunagi meelest Annelinna suitsuse ööklubi diivanil magamine, kuna alati ei olnud pärast esinemist hilisööl võimalik koju Jõgevale sõita.

Täna rõhutab Joel oma kogemustele tagasi vaadates, et iga lapsevanem peaks toetama oma last kõigis tema unistustes ja ettevõtmistes. Kahjuks pole kõigil olnud nii tugev tahe ja unistus, mistõttu mõne aja pärast läks tantsutrupp 34U laiali, ning Joel oli ainuke, kes pundist tantsimisega jätkas. Selle tulemusel hakkas toimuma 1996/1997. aastal esimene hip-hop tantsutrenn Jõgeval, mis tegutses Virtuse spordihoones.

Ajast ja oludest tingituna puudus info tänavatantsu kohta ning natuke levis kuuldusi breikstiili kohta. Ometi hirmust võõraste ja uute asjade vastu, ei tulnud ettevõtmisest midagi suurt välja. Joel tahtis kõigile tõestada, et saab hakkama ning tema unistus ei ole võimatu. Ta liikus oma unistuse poole edasi – võitis mitmeid tantsuvõistluseid ning tegi koreograafiat nii Eesti staarlauljatele kui ka hiljem välismaal. Lisaks osales ta filmides ning üllitas kaks singlit – 2004. ja 2005. aastal.

Kolmest õpilasest kasvas välja tantsukool

2003. oli Joelile oluline aasta – siin võib ta tänada oma sõbrannat Õnnet, kes oli sel hetkel tollase City Squashi (tänane Valge Maja) juhataja ning tegi Joelile ettepaneku alustada tantsutreeningutega. Joeli ei pidanud kaua veenma ning 2003. aastal alustas ta uuesti treeningute läbiviimisega. Siiani ei olnud tekkinud veel kedagi, kes annaks hip-hop trenne, kuid tollal ei tegutsenud Joel eesmärgiga luua tantsukooli – ta tahtis lihtsalt kellegagi koos tantsida ja trenni teha. Suuresti tänu kooliõe soovitusele, kellega ta kohtus juhuslikult Tallinnas, on meil täna olemas JJ-Street Tantsukool.

Siiski teekond unistuseni lihtsamaks ei muutunud. Esimesed trennid viidi läbi ruumis, kus ei olnud peegleidki. „Trennis oli algul kolm inimest ja muusika tuli väikeselt makilt, ent peagi käis kohal palju rahvast, kõik aina voorisid ja isegi turvamees oli toimuvast hämmingus,” rääkis Joel. Squash’isaalis alustas koos Joeliga tantsimist kolm neiut – see on trenn, mis ei unune tal kunagi, sest ta arvas, et nii asi jääbki.

Kaks kuud hiljem oli saal aga inimesi nii täis, et Eesti esimene hip-hop trenn pidi kolima TTÜ spordihoonesse, kus kõik saaksid koos tantsida. Nõnda möödus kaks aastat ning kolimine ei lõppenud – ühel hetkel jõuti Koplisse, mis ei heidutanud noori tantsijaid karvavõrdki –, enam ei olnud Joel oma tahtmises tantsida üksi.

Innukus ja kasvav populaarsus tõi välja uue probleemi – siiani olid nad tegutsenud ilma nimeta. JJ-Street Tantsukooli nimi sai alguse just Tartu maanteelt. Joel andis ülesande noortele aktiivsetele Itale, Moonikale ja Dianale ainult ühel tingimusel – nimes peab olema kasutatud Joel Juhi artistinime – JJ. Tüdrukud lisasid juurde ainult ühe sõna – Street (ingl k „tänav”, sest tegemist oli tänavatantsuga). Nii oligi ametlikult sündinud JJ-Street. Kui peatselt tekkis olukord, kus väiksele pinnale ei mahtunud kõik tantsijad ja soovijad enam ära, tuli otsida uus koht. Pärast kolimisi tekkis võimalus luua Tallinna vanalinna JJ-Street Tantsukooli stuudio, ning Joel oli raske valiku ees – kas soetada oma elamine, oma kodu, mida tal veel Tallinnas polnud, või panna viimnegi sent tantsukooli ja unistuse alla. Joel otsustas tantsukooli kasuks – elades selle nimel stuudios ning magades kontoris, teisel pool seina laiumas suur tantsusaal. Pesemisvõimalused puudusid, elutoaks oli muutunud stuudio eesruum ja köök ning musta pesu hoiti tüdrukute riietusruumis. Inimesele vajalik privaatsus puudus täielikult.

Loomulikult polnud kunagi küsimustki, kas teha tantsukool või mitte, probleem tulenes asjaolust, et Joelil puudus totaalselt toetus ning isegi pikkadest vestlustest ja linnapeade tantsitamisest ei olnud kasu – pidevalt küsiti hoopis: „Mis jamaga te tegelete”. Kohe, kui Joel vastas, et tegeletakse tänavatantsu ja -kultuuri arendamisega, tuli ilmsiks arvamus tühikargajate seltskonnast. Joel pidi aastaid tegema lobitööd – ent miski ei olnud enam „võimatu” – sõna, mida ta oli oma nooruses tantsimisega seoses pidevalt kuulnud, oli nüüd minevik.

Kuna Joel oli ise pärit väikelinnast, siis tema suurimaks missiooniks sai aidata võimalikult palju väikelinnu ja sealseid noori, viies neile uut informatsiooni. Soov tõsta teadlikkust tänavakultuurist tõi kaasa pea 10 aastat kestnud perioodi, mille vältel Joel sõitis ühest Eesti otsast teise. Sõidud panid ta närvid tugevalt proovile, sest lisaks kõigele muule tuli loobuda kõikidest jõulupidudest, sünnipäevadest, sõpradega koosolemistest, reisimistest ja paljudest teistest mugavustest. Joel ei saanud kaasa lüüa tegevustes, mida tema eakaaslased sel hetkel nautisid, ega milleski, mida noor inimene tegelikult vajas. Üle-eestilise tantsupisiku levitamine tähendas lisaks tantsutreeningutele palju selgitamist, noorte murede ärakuulamist ning mööda ei saanud vaadata ka võitlustest kohalike tantsukollektiividega, kes tundsid konkurentsi, mida JJ-Street pakkus. Mitmed kohalikud tantsijad vahetasid teised klubid uue lähenemisviisiga tantsukooli vastu, mis omakorda tekitas pahameelt ja kadedust – mõnel juhul rebiti seintelt maha isegi tantsukooli plakateid.

Julged riskid tõid tulemuse

Pahameelest olenemata tegutses Joel ikka positiivselt meelestatuna edasi, vaatamata asjaolule, et nii mõnigi kord muutus autosõit koju nõnda ohtlikuks, et tuli magada Paide teeristis oleva bensiinijaama tanklas ning linnapiir koduni ületati alles 3−4 ajal öösel. Siis kukkus Joel otse voodisse, et hommikul uue ringiga alustada. Kõige pikemad sõidud Tallinnast Tartusse või isegi Tallinnast Tõrva mõõtsid sadu kilomeetreid ning röövisid kokku aastaid unetunde.

Ometi ei andnud Joel alla ja keegi ei osanudki sel hetkel ette kujutada, et üksikutest õpilastest areneb välja Eesti üks suurimaid noorteorganisatsioone. Tänaseks on see julgete riskide tulemus. Pikk ja piinarikas saaga on jõudnud lõpule ning allaandmisest keeldumine on 12-aastase töö tulemusel viinud JJ-Street Tantsukooli nüüd oma Tallinna kahekorruselisse majja, kus on kõik mugavused ja luksused, millest kunagi võis üksnes und näha.

Tänaseks on JJ-Street Tantsukooli meeskonnal värske visioon ja silmapaistvad saavutused. Tantsijad annavad endale tuult tiibadesse nii kodumaal kui ka võõrsil ning kõigist on kujunenud üks suur pere. Hallidest hiirekestest on sirgunud professionaalsed tantsijad ning säravad eeskujud noortele. JJ-Streeti näitel on tegemist Eesti ainsa tantsukooliga, kes koolitab juurde professionaalseid tänavatantsijaid, andes võimaluse, mida mujalt ei leia – siduda hobi ja töö. Mitte ükski teine organisatsioon ei arenda Eesti tänavakultuuri sellisel tasemel, tuues igal aastal Eestisse esinema maailmalegende. Tänaseks on JJ-Street muutunud rahvusvaheliseks brändiks, mis teeb koostööd eri riikide tantsuorganisatsioonidega. JJ-Street on partneriks Eesti suurimale tänavakultuurifestivalile JJ-Street Baltic Session. JJ-Street Tantsukool on organisatsioon, mis tõstab Eestit esile kõikjal Euroopas ja isegi kaugemal! Fenomenaalne on aga see, et siin on igaühel võimalik areneda üha kõrgemale ning muuta oma eesmärgid reaalsuseks. JJ-Street Tantsukool aitab unistustel täituda ning ei ole kedagi, kes ei suudaks siin edu saavutada.

Meeldib? Jaga edasi!