UUDISED

JJ-Street Active ajakirjalood: Joel Juhi suurim soov oleks rohkem tublisid inimesi

Ühel kõige keerulisemal perioodil, koroonakriisi ajal, tegi JJ-Street Tantsukool kõigile oma õpilastele ja nende peredele, aga ka toetajatele ja fännidele suurepärase kingituse – esimest korda ilmus JJ-Street Active elustiiliajakiri, mille lugude valmimisele aitasid kaasa mitmed noored tantsijad ise. Alates oktoobrist oleme toonud Teieni veebis lood JJ-Street Active elustiiliajakirjast! Järgneva loo autor on Merje Miller!


Joel Juht: mu suurim soov oleks, et oleks rohkem tublisid inimesi, kes motiveeriks ka teisi

Joel Juht märgib, et JJ-Street tantsukooli ei loodud mitte ettevõtluse eesmärgil, vaid see oli noore poisi suur passion. Keegi ei osanud arvata, et sellest võiks kasvada välja midagi rohkemat ning
tekkida koolkond ning kultuuri edendav organisatsioon. “Me lihtsalt tegime seda, mis oli südamelähedane, mingit muud filosoofiat ei olnudki,” ütleb Joel ja lisab, et seda tehti innuga ja kõik
muud asjad kasvasid etapiti juurde. Ta sõnab, et probleemidest on saanud lahendused. Kui poleks probleeme, poleks ka põhjust asju muuta.


Eesmärk arendada tantsu

Joel tõdeb, et alguses tal polnudki plaani tantsukooli luua. Ta mõtles, et lihtsalt tantsib ja käib tööl nagu iga teine ning suurt plaani tal ei olnud. “Mu eesmärk oli tantsu arendada ja ühel hetkel avastasin, et on tekkinud kommuun, mida ma ei osanud lootagi.
See lihtsalt juhtus,” räägib ta. “Naljakas on mõelda, aga tegelikult ühest poisi kirest võib muutuda nii palju.”
Tantsuga hakkas Joel tegelema juba väga noorena – olukord ja aeg lihtsalt soosisid seda. “Ehk annab seda võrrelda sellega, et 10-20 aasta pärast küsitakse, et miks sa hakkasid TikToki tegema,” võrdleb ta, et tol ajal soosis ühiskond tantsu.
Küll aga ei kasvanud see nii kiirelt, kui praegu sotsiaalmeedias asjad populaarsust koguvad ning Joel pidi palju linnavalitsuse- ja vallaliikmeid tantsima panema, et nad saaksid maigu suhu, millega linnas või vallas tegeletakse. “Kui räägime tänavakultuuri arendamisest, siis tahes-tahtmata on seal palju
probleemseid noori, kes on katkistest peredest, ekslevad üksinda, teadmata, kuhu nad elus jõuda tahavad. Inimesed ei märka seda, sest märkavad ainult oma lapsi. Nad ei puutu nii palju selliste probleemidega kokku, aga need on päris suured. Vargused, valetamine ja muu selline on tekkinud sellepärast, et ühiskonnas pole sellistele noorukitele tervet kasvukeskkonda, kus nad saaks
piisavalt tuge. Ja siin ei mängi rolli diplom, vaid oma kehtestamise roll. Pole mõtet noorsootöötajal, kes istub laua taga ja ei saa noorukitega hakkama,” märgib ta.



Noored võivad ka paari aastaga teha suuri arenguhüppeid

Ehkki probleemseid noori on palju, tõdeb Joel, et tema ei saa lapsele näiteks anda nõu, et mine kodunt ära, isegi kui tahaks seda teha, vaid seda peab laps ise otsustama. Ta on õppinud, et läbi hea tegemise ja aitamise võib kokku keerata veel suurema jama – nagu öeldakse, ükski heategu ei jää karistuseta.
Küll aga aidatakse paljusid noori koostöös valdadega, et nad saaks tasuta trennis käia. Ka trennihinnad püütakse hoida madalad. Ta ütleb, et vallad peaksid rohkem toetama noorte huvitegevusi, sest see on pealekasvav ühiskond. “Ei tohiks öelda, et probleemsest noorest ei saa midagi – noored võivad ka aasta-kahega teha suuri hüppeid,” on ta näinud edulugusid. Vallad toetavad küll huvitegevust, ent Joel soovib, et riik tõstaks treenerite ja õpetajate tasusid. “Soovin, et treenerite tasud oleks suuremad, arvestades kogu seda tööd, mida nad teevad. Ka tipptasemel sportlastel on väga raske,” räägib ta, mis vajaks arendamist.



Sihikindlus viib tulemusteni

Oma edu saladuseks peab ta seda, mida üritab noortelegi edasi anda – vii alati alustatu lõpuni. Tuleb hoida kinni ja mitte lahti lasta. “Takistused tulevad alati ette, sportlase ja ekstreemsportlasena on takistused igapäevased ning ei tea kunagi, kus tee alt ära kaob,” räägib ta. Samas tuleb vahel ka minna tagasi, et alguspunktist aru saada.
Ka tantsukooliaegade jooksul on tekkinud palju probleeme ja takistusi. “Olen maksnud õpperahasid, sest pole osanud mõndasid asju teha,” tõdeb ta.

Kahtlemata on tal ka kahetsusi ning olukordi, kus poleks pidanud käituma nii nagu tol hetkel käitus. “Olin ka ise algusaastatel rohkem tänavalaps, kellel polnud nii palju arukust. Olin järsk ja lendasin ehk liiga jõuliselt peale,” meenutab ta. Praeguseks on Joelgi arenenud arukamaks ning on pidanud end õpetajatöö tõttu palju muutma. Sealhulgas pidi ta lõpetama kõrgkooli, sest õpetas noori.
Tantsukooliga on paratamatult olnud ka palju ärialaseid probleeme – on olnud väga raske kindlustada, et kõik igapäevaselt toimiks, alates ruumide hoidmisest, treenerite taseme tõstmisest, kuni kommunikatsioonini. Joel on pidanud oma isiklikest asjadest loobuma ning elamisigi keerulistel aegadel panti pannud.
Joel tõdeb, et muidugi on tal olnud mõtteid alla anda, et enam ei jaksa. Seda lausa iga aasta. “Aga kuidas sa paned tantsukooli kinni, kui sellest olenevad nii paljud lapsed,” räägib ta. Paratamatult on see aga meeletu vastutus ja pinge. Kõige raskemaks peab ta seda, et organisatsioonis on palju kasvatamatuid ja kogenematuid noori, keda peab õpetama ja suunama – see on meeletu
energia ja töö. “Muidugi tuleb mõtteid, et on seda jama vaja… aga olen tänulik, et see võimalus on olemas,” räägib ta avameelselt.

Muu ettevõtlus on lihtne – on teenus, mida müüd ja kui kasumiga müüd, saad raha ja muud polegi. Noorsootöö on aga raske ning tantsus on palju emotsionaalset tööd, ehk liigagi palju. Ent Joel usub pingutustesse – kui sa pole pingutanud ja saad mingi preemia kätte, pole see pooltki nii magus kui
siis, kui oled selle nimel tööd teinud. “Pingutus käib iga saavutuse juurde, selleta võidutunnet tunda ei saa,” on ta kindel.



Tema sõnul ongi tema kui õpetaja töö kõige raskem osa on see, et ta tegeleb õpetamisega, mitte meele lahutamisega. “Kui tahad õpilast muuta ja tema elu parendada, ei pruugi ta osata seda mõista ja siis tekivad erimeelsused,” tõdeb ta ja lisab, et erimeelsused väljenduvad näiteks nii, et õpilased hakkavad teda kui treenerit lõhestama või rääkima taga, et ta on halb treener. Aga kindel on see, et koolis tegeletakse õpilaste arendamise ja paremaks muutmisega, see ongi selle mõte.

Joeli aus otsekohesus ei ole kellelegi saladus. Ta pole enda sõnul õpetaja, kes kedagi hellitaks. Tema sooviks on, et noorel tekiks enne 20. eluaastat tulemusi, et selles valdkonnas oleks lihtsam.
Oma missiooniks peab Joel seda, et oleks rohkem tublisid inimesi, kes suudaks algatada ja motiveerida ka teisi inimesi. Nüüdseks on Joel saanud oma kauaoodatud perekonna ning peab loobuma mitmetest eesmärkidest, et aidata täita lapse eemärke, et laps saaks asju teha veel ägedamalt ja suuremalt kui tema. “Kui minul neid vahendeid ei olnud, siis lapsel on need olemas,” räägib ta.
Pere tõttu ta siiski tantsukooli jätta ei taha. “Küll ma teen endale aega juurde. Ärkan hommikul veel varem ja teen kümnest tunnist 14 tundi,” ütleb ta.


Elu ei ole playstation

Joel peab kõige olulisemaks kuulamist ja kannatlikkust. Infoajastul on tema sõnul nii kiire, et ei võetagi aega suhtlemiseks ning ollakse ühenduses pigem elektroonikaga.
Noortele teeb tihtipeale muret hirm ja madal enesehinnang, füüsilise suhtluse puudus ja enda arvamuse puudumine. “Milleks sulle suu anti – kas söömiseks? Milleks hääl? Arvutis ei saa ju rääkida,
sest suu on kinni!” soovitab ta noortel rohkem tegeleda päriseluga ning vähem nutieluga. Samuti on antud lihased, et treenida ning kõiki neid asju peab kasutama. “Elu pole nagu PlayStationis. Kui päriselus keerad käki, siis ei saa midagi teha.”
Eks erineva ajaga kaasnevad erinevad probleemid. “Aeg on ju tore, lihtsalt teistmoodi on,” räägib ta, et siiski peaks nutiaega vähendama ning mitte nii palju nutiseadmetest sõltuma ja meeles pidama, et Instagramis võib igaüks endale luua luksuselu ning ei tasu lasta end petta, miski ei tule kätte kergelt.



Laps peaks ise tegema oma valikuid

Joel on ka ise tulnud keerulistest oludest ning oskab lastega kaasa mõelda, ehk seepärast suudab ta end ka oma kogemusele toetudes suunata. “Muidugi vanemad tahavad lastele parimat, aga see ei pruugi olla lapse jaoks parim,” toob ta välja, milliseid vigu vanemad lastekasvatamisel teha võivad. Laps
peaks tema sõnul suutma ise valikuid tegema ning igaüks peaks ise elama oma elu. Lapsed sooviks seda, et saaks vanematega rääkida ning et vanemad laseks neil oma vigadest õppida. “Kui öelda lapsele kogu aeg ei, ei ja ei, siis ta ei saagi kunagi teada,” ütleb ta.

Eks kõik vanemad tahaksid, et laps nende tehtud vigu väldiks, ent kui ei anna lapsele võimalust kogeda, siis nad ei saagi teada. “Kui mind oleks mu ema keelanud ja ma poleks kunagi kuskile läinud, siis ma polekski teada saanud, mis on hea või halb,” räägib ta enda kogemusest. Küll aga ei ütle ta kunagi vanematele, mis on õige või vale. Vanem peab ise kogema, sest teise inimese õige ei pruugi sobida kõigile.

 

Meeldib? Jaga edasi!