Sel aastal osales Tipust Topini teatejooksul 176 tiimi, alustades tippjooksjatest, lõpetades sõpruskondade ja harrastajatega. Igas meeskonnas oli 10 liiget, kes olid võrdselt jagatud kahe auto vahel. Igaüks pidi jooksma kolm vahetust ja 24/7 oli keegi rajal.
JJ-Street Active meeskond koosnes tänavu treeneritest, tantsijatest ja lapsevanematest: Mari Venski, Lenel Karu, Sigrid Avald, Eiko Toom, Mihkel Uring, Marke Maidla, Agata Ehin, Birjo Piir, Polina Zvjagina ja Kristo Oeselg. Mis jäi eredamalt meelde?
Jooks kulges vahetustega. Haanjast alustas teekonda esimene auto, siis vahetati kohad teise autoga ümber Otepääl. Järgmine vahetuspunkt oli Tartu linnas. Esimesel jooksul said mõned tiimiliikmed kerget vihma, kuid vaim oli veel värske. Enne Tartut eksis teine saateauto ära ja vahetuspunkti jõuti nii napilt, et järgmisel jooksjal aega polnud isegi vetsu minna!
Tartust algas jooks ööpimeduses, mis tõi kaasa ka tugevama vihma ja esimesed pisarad. Esimese auto üks tiimeliige läks rajale palavikuga, teine nägi vaeva õiges rütmis hingamise paika saamisega ning kõigil andsid jalad märku väsimusest. Kuremaal vahetasid autod taas kohad Väike-Maarjas, seejärel veel Kõrvemaal. Teise auto jooksjatel tekkis oma viimaseks distantsiks mitmeid erinevaid tervisemuresid, näiteks väga tugev põlvevalu või jalad, mis ei tahtnudki liikuda. Lõpus ei teinud kuumem temperatuur midagi lihtsamaks.
Samal ajal, kui üks meeskond jooksis, sai teine kiiresti oma toiduvarusid täiendada ja kui oli õnne, siis ka mõne tunni magada. Mõni eelistas kasutada vaba aega massaažipüstoliga lihashoolduseks või saunas taastumiseks.
JJ-Street treener Sigrid Avald jooksis Tipust Topini marsruudil esmakordselt ning tegi kaasa auto nr 2 meeskonnas. Talle jättis tiim ja kogu sündmus väga hea mulje. Ta suutis oma distantsid läbida oodatust kiiremini ja kõige raskem oli viimase distantsi lõpp, kus tuli joosta Kõrvemaalt Vikipalusse.
“Seal olid kruusateel need pikad sirged, mis ei tahtnudki lõppeda. Lisaks veel lahtised kivid kitsatel teelõikudel ja autod, mis pidevalt mööda sõitsid,” kirjeldab Sigrid. Kõige kergem ja nauditavam oli talla öine jooks Kuremaalt Laiuse lossi varemetesse.
“Mulle jäävad alatiseks meelde Eiko sõnad, kui ta autoga raja kõrvalt mööda sõitis – olgu jumal sinuga! See oli muidugi naljaga öeldud, aga just huumor aitabki rasketel hetkedel kõige paremini,” kinnitab Sigrid.
Auto nr 2 tiimis jooksnud Polina Zvjagina mõistis jooksu ajal ja järel, kui tähtis on tiimi tugi. “Ma arvasin, et olen vaimselt piisavalt tugev, et midagi sellist ilma kõrvalise toetuseta teha, aga kui aus olla, siis joostes vaatasin aeg-ajalt, kus on meie tiimi auto. Viimase jooksu ajal andis mu põlv kõvasti tunda ja see oli mulle nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga raske. Ilma tiimita poleks ma hakkama saanud,” nendib Polina.
Talle tuletasid rajal oldud päevad meelde, kui oluline on üksteise toetamine. “Ma sain veel kord aru, kui väga ma armastan kõike seda, mis mu elus toimub ning kui ägedad võimalused ja inimesed minu ümber on. Astusin oma mugavustsoonist lausa 10 000% välja!” kinnitab ta.
Auto nr 1 meeskonda kuulunud Birjo Piir pidi Tipust Topini rajal võitlema vaheldumisi palaviku ja väsimusega. “See katsumus oli selle võrra kindlasti raskem, et jäin vahetult enne jooksu haigeks. Aga suur tahtejõud ja meie mega äge tiim aitasid mul lõpuni vastu pidada ning koos finišisse jõuda. Ma sain nende päevade jooksul ka palju naerda ning eredaim mälestus on meie kõigi kõnnakutest kolmanda etapi järel. Jalad olid sõna otses mõttes puupakud ja viimase 200 meetri läbimine üks korralik komöödia,” räägib Birjo.
Auto nr 2 tiimi kuulunud lapsevanem Marke Maidla arvates võiks Tipust Topini olla sündmus, mida iga harrastusjooksja kogeb vähemalt korra elus. “Minu suurim hirm oli kuum ilm ja seda ei olnud. Sain palju nippe, aga eriti head nõu Eikolt ja Joelilt, kuidas oma jooksutehnika veel paremaks lihvida,” meenutab Marke.
Auto nr 1 meeskonda kuulunud Kristo Oeselg läbis Tipust Topini jooksul kõige pikemad distantsid ja kogus endale lõpuks üle 42 kilomeetri ehk ühe täispika maratoni distantsi. Ta oli jooksu ajal emotsioonidest tulvil, mis olid seotud siis valutavate jalgade kui ka tohutu adrenaliiniga, mida rajal kogeda sai. “Olen väga tänulik selle kogemuse eest ning kõik olid meil nii tublid! Isegi, kui ma lõpuks vaevu kõndisin, oli see kõik seda väärt ning tahaksin Tipust Topini sündmusel uuesti joosta,” kinnitab Kristo.
Auto nr 1 liige, lapsevanem Mihkel Uring vaatas eelmisel aastal JJ-Street Active jooksu kõrvalt ning mõtles siis, et võiks kunagi ka kaasa teha. Ta ei oleks aga ette kujutanud, et see võimalus tekib juba aasta hiljem. “Saan vist enda jaoks kirja panna aasta sündmuse, sest see läks tõesti südamesse. Tipust Topini on ikka täiega tiimi värk! Kui saime tiimitöö paika, siis hakkas kõik iseenesest minema. Üksi sellist asja raudselt ära ei teeks,” arutleb Mihkel.
Auto nr 1 kapten Mari Venski jooksis rajal juba teist aastat järjest, kuid ka tema jaoks olid distantsid ja lõigud uued. Ta tunneb, et oli paremini ette valmistunud ja kogunud piisavalt jooksukilomeetreid, mistõttu tundis end väga hästi. “Tempo oli parem. Sel korral veendusin, kui tähtis on meeskonnas ülesannete delegeerimine, organiseerimine ning üksteise toetamine ka siis, kui inimene abi ei küsi. Tähtis on märgata iga meeskonnaliiget rajal, anda talle vett või energiageeli ja teha seda ka siis, kui kõrvalt tundub tema sõnade järgi kõik okei,” arutleb Mari.
Auto nr 1 liige Agata Ehin sai aru, kui palju on mõnikord inimese peas kinni. “Mõistsin, et mu keha suudab rohkem, kui ma arvan ning allaandmine on ainult peas kinni. Seetõttu ongi tähtis tulla neid momente kogema ja avastada, kuidas ise käitud keerulistel momentidel ja millised on siis õiged lahendused,” sõnab Agata.
JJ-Street treener Lenel Karu on jooksnud Tipust Topini sündmusel juba kolm korda ning iga aasta on olnud erinev. Ta suutis tänavu joosta oma distantse kiiremini ja taastus hästi. “Sel aastal olid ilmaolud väga teistmoodi ning ma kartsin seda vihma. Mäletasin enne starti, kui raske oli möödunud aastal selle tohutu kuumaga rada läbida. Minu üllatuseks olid vihmased olud tänavu kergemad,” kinnitab Lenel.
JJ-Street Active tiim oli tema sõnul möödunud aastast sootuks erinev ning selle võrra oli taas huvitavam koos joosta. “Me pidime kiiresti ühtseks meeskonnaks kujunema ja see õnnestus. Mulle meeldibki Tipust Topini puhul see, et tuleb mõelda ka teiste peale, mitte ainult endale ning tuleb kõiki rasketel hetkedel toetada. Just tiim motiveerib rajal mitte alla andma ning see sündmus kindlasti õpetab oma võimeid ületama. Rääkimata sellest, et süüa ja magada tuleb seal, kus saab ning see nõuab igal juhul ebamugavuse trotsimist,” lisab Lenel.
Kõik osalejad nõustusid, et Tipust Topini oli rohkem kui lihtsalt jooks. Vaatamata kõigele tunnistasid mitmed osalejad lõpetamise järel, et sooviksid järgmisel aastal taas stardis olla.
Meie meeskonna galerii Tipust Topini 2026 sündmusel leiab siit. Tipust Topini meeskond ning JJ-Street Tantsukool tänavad veel südamest kõiki vabatahtlikke, kes aitasid sündmust kajastada ning toetajaid, tänu kellele osaleda õnnestus.
Rene Koitjärv
Sofija Solomatina
Kerli Loomets
Kairi Jerlov
Tauri Vosman
Annely Kõrvel
Melani Väits
Geia Jõemets
Heliine Uring
Erika Kesvatera
Ave Põld
Tiina Kirs
Jaanus Villiko
Jaana Unt
Denis Petrov
Emma Tiitus
Evert Markus Sirendi
Oksana Panfilova
Suur aitäh kõigile, kes elasid meile kaasa raja ääres, GPS-jälgimise kaudu või sotsiaalmeedias. Teie toetus andis jõudu igal kilomeetril ning aitas selle väljakutse veelgi meeldejäävamaks muuta. Kohtumiseni järgmisel seiklusel!
