UUDISED

JJ-Street Tantsukooli meeskond astus tavarutiinist välja ning võttis ette Haanja 100 ultrajooksu

Möödunud nädalavahetusel toimus juba 13ndat korda Haanja 100 ultrajooks, kus osalejatel tuli Võrumaa küngaste vahel 15 tunniga jalgsi läbida sada kilomeetrit. Lisaks kogenud jooksusõpradele läks ainsa tiimina starti JJ-Street Active 16-liikmeline esindus, nende hulgas nii treenerid, peatreener Joel Juht kui ka tantsukooli juhataja Peeter Taim. Nad jooksid kokku üle 1000 kilomeetri ning kogesid palju erinevaid emotsioone. Miks nad seda tegid ja kuidas uut kogemust hindavad?

Juba mitu aastat on JJ-Street Tantsukooli asutaja ja peatreener Joel Juht tegelenud ultrajooksudega, võttes ette mitmesaja kilomeetri pikkuseid distantse nii kõrbes kui arktilises kliimas. Tema algatas ka idee viia tantsukooli tiim saalist välja, eemale enda mugavustsoonist, et läbida elu esimene ultrajooks.



JJ-Street Active esimesed viljad

Juht on varem ise Haanja 100 ultrajooksul käinud ja siis katkestas. “Kui mullu olin ennast kirja pannud, siis sõitsin Tallinnast kohale renditud elektriautoga. Tee peal aga sai selgeks, et autot tuleb umbes poolteist tundi Tartus laadida ja pean tagasiteel seda uuesti tegema ning nii koju normaalsel ajal ei jõuagi. Mul on ka oma kiiks, kui mingit võistlust ära ei tee, siis lähen ainult tagasi,” meenutas Juht. Sel korral kaasas ta mõttega kogu meeskonna ning olenemata kahtlustest ja kõhklustest tulid inimesed asjaga kaasa. Tegelikult tegutseb juba aastaid tantsukooli kõrval ka sporti propageeriv ühendus. “Meil on loodud liikumist armastavate inimeste seltskond JJ-Street Active, mis annab eeskuju sportliku eluviisi levitamisele. Haanjas ette võetud jooksu tulemused oli JJ-Street Active esimesed viljad ning tuleb olla väga uhke inimeste üle, kes pole professionaalsed jooksjad ning said kirja oma esimese ultra,” lisas Juht.

Haanja Ultra tuleb joosta 6,67 kilomeetriste ringide kaupa ning täispika distantsi lõpetamiseks on vaja läbida 15 tunniga 15 ringi. Viimasele ringile suletakse start kell üheksa õhtul ning need, kes hiljem eelviimase ringi lõpetavad, viimast ringi jooksma minna ei saa. Start anti laupäeva hommikul kell 7 ning jooksule tõmmati joon alla sama päeva õhtuks.



Kokku suutis tiimist sada kilomeetrit ära joosta lisaks peatreener Joel Juhile veel JJ-Street treener Tauri Vosman. Järgmised pikimad läbitud distantsid olid tänavatantsijatel 86,7 km ja 80 km ning 13 inimest 16st suutis läbida üle 50 kilomeetri. “Haanja 100 ultrajooks pole kindlasti mõeldud nõrkadele, see on tõsine pingutus, kus tõusumeetreid tuleb ühele ringile 125 m, mis teeb siis distatsi lõpuks kokku 1875 m tõuse,” selgitas Juht.

Kui mullu sadas Haanja ultrajooksul vihma, siis tänavu olid tingimused tunduvalt paremad. Rada läbides tuli mitmetel tiimiliikmetel siiski ette keerulisi olukordi ja võitlust iseendaga.


Loe allpool tiimiliikmete kommentaare kõige eredamatest ja raskematest hetkedest:

Kairi Jerlov:Rõõmsad hetked olid tuttavad näod raja peal, möödaminejate tervitused, päikesepaisteline ilm, inimesed ja toetajad vahepunktides, kui sai kellegagi koos rada läbida. Raske oli siis, kui aja möödudes hakkasid erinevad hädad ja valud tundma andma, järjest rohkem oli vaja suruda tahtejõuga. Puujuurte vahel metsas oli palju ohtlikke libisemise momente, kus kartsin pahkluu pärast ning porised kohad läksid iga ringiga järjest libedamaks. Üksi tehes ei oleks tulemus pooltki see, mis sai saavutatud!”

Kertu Kibal: “Raskeimad hetked olid ikkagi päeva lõpus, kui jalad olid pakud ja pingutasin, et tuleks 10 ringi täis. Aga kui sai juba umbes 40 kilomeetrit joostud, oli juba selline eneseületuse tunne, et nii kaua olen jaksanud ja jaksan veel! Äge oli vaadata, kuidas inimesed omavahel suhtlevad ja üksteist ergutavad.”

Anete Allekõrs:Esimesel ringil jäime koos Pipiga jooksma ja jutustama. Oli pime ja ühel hetkel näitas raja peal silt “5 kilomeetrit”, järgmisel hetkel“ 2 kilomeetrit” ning saime aru, et jookseme uuesti tuttavat rada, aga polnud staabist läbi jooksnud. Nii läks meie esimene ring väga pikale ja teine tuli joosta topeltkiirusega, et aeg tagasi võita. Viimane ehk seitsmes ring oli kõige vaevalisem. Kui kuuendal ringil jooksin ja tegin kepikõndi, siis seitsmendal ringil lonkasin peaaegu kaks tundi, kuna olin jala välja väänanud ja ühelt poolt oli niude-nimmelihas nii kinni, et jalg enam ei tõusnud. Aga maratonidistantsi tegin ikkagi ära! Tore oli see, et igal ringil sai kellegi uuega joosta ning kõik olid nii armsad ja toetavad. Meeldis, et möödaminejad soovisid jõudu!”

Geia Jõemets: “Ma polnud kunagi varem nii pikalt jooksnud, see oli uskumatu esmakordne kogemus. Olen tänulik, et tiimiga võtame ühiselt väljakutseid ette, kuna see kasvatab meie ühtsust. Oleksin tahtnud pikemalt joosta, seega olen endas veidi pettunud, aga samas on oluline tervist jälgida ja mitte üle võlli minna. Jessica ja Madis tegid tänuväärset tööd ning mul oli tohutult hea meel, et nad toetasid ja kaasa elasid.”

Mirell Karhu:Minu kogemus antud võistlusel oli kindlasti positiivne, arvestades kõiki meeleolukõikumisi ja takistusi, mis ette tulid. Varasemalt oli minu maksimaalne jooksudistants 38 km, mis tähendab, et ületasin ennast peaaegu poole võrra! Rada ei olnud eriti kerge läbida, sest tõuse oli palju ning maapind polnud tasane. Lihasvalu hakkas tekkima juba kolmanda ringi pealt, millele lisandus korralik kõhuvalu. Edasi viis mind ainult mõtteviis, et võtan ringi korraga ja vaatan kuidas tunne on. Ilm oli suurepärane ja inimesed ka ning see ületas kõik takistused.”

Erika Kesvatera:Minu kogemus oli vapustav. Sain vōidelda iseendaga, nautida ilusat loodust, suhelda uute inimestega raja pealt ning õppisin elust ühe päeva jooksul nii mōndagi juurde. Minu valus löök oli et pidin katkestama jooksu, põlve valude tõttu, kuid sain õppetunni ning arusaama oma füüsilise vōimekuse kohta. Nüüd oskan edasi treenida ning huvi jooksmise vastu suurenes veel enam. Tahaksin juba praegu joosta uuesti, aga enne on vaja taastuda. Ning mul oli au joosta paar ringi koos suurepärase eeskujuga Tiina Sääil, kes oli lõpetamas oma 100ndat maratoni.”

Annely Kõrvel:Kõige raskem hetk minu jaoks oli kindlasti oma peaga võistlemine, mis ütles, et ma ei jõua aga tegelikult jõudsin. Lisaks kogu sellest valust üle olemine. Rõõmsaid hetki oli ka palju: väga hea ilm, maastik justkui maalitud, oma tiimikaaslastega kohtumine ja üksteise toetamine.”

Janeli Kunnberg:Rada ei olnud nii raske, kui ma kartsin. Arvasin, et mentaalselt on palju raskem seda läbida, aga tegelikult möödus terve päev kogu aeg kellegagi joostes ja juttu vestes väga kiiresti. Viis esimest ringi olin oma ideaalses tempos ja siis sain aru et alustasin liiga kiiresti. Põlv andis tunda, mistõttu ka viimased ringid tuli kõndides läbida. Aga jäin rahule, sest tegin enda isikliku rekordi ja läbisin 66 kilomeetrit.”

Peeter Taim: “Otsustasin Haanja 100 ultrajooksu väljakutsega ühineda, sest kogu JJ-Street tiim otsustas seda teha. Minu puhul teeb selle ettevõtmise eriliseks asjaolu, et olen ainus “kontorirott” JJ-Streedis ja maailma kõige spordi kaugem inimene üldse. See, et ma 55-aastasena jooksin elus esimest korda ja suutsin läbida 20 kilomeetrit, on ju päris hea saavutus.”

Emilia Niilo: “See on meeletu emotsioon ja mälestus kogu eluks, et kogu tiimiga sellise ettevõtmise ära tegime. Toredad mälestused on need, kus sai vahepeal rada kellegagi koos läbida ning staabis olid alati Madis ja Jessica olemas. Kuuendal ringil hakkasid põlved ja jalad nii kõvasti valutama, et edasi tuli kiirkõndi teha ning pärast kümnendat ringi ei julgenud ma enam uut teha, sest hirm üksi pimedas kõndimise vastu võttis võimust.”

Lenel Karu: “Esimene raske olukord tekkis tegelikult juba teisel ringi, sest põlv andis jälle tunda ja valu ära ei kadunud. See on huvitav, kuidas valu ja ebamugavus paneb proovile inimese vaimu – tegelikult oligi see võitlus iseendaga. Üks hääl minu peas korrutas mulle pidevalt, et möödas on alles 10 kilomeetrit ja kuidas ma selle valuga küll edasi lähen, pigem tasuks pooleli jätta. Teine hääl vastas talle, et olen ju juba siin, palju vaeva näinud ning suudan valuga harjuda.  Mida sellest kõigest kaasa võtta ja miks selliseid asju üldse teha? Sest need on kogemused, mida sa ei unusta kunagi. Need loovad täiesti uue perspektiivi raskustest, ebamugavustest ja inimvõimete piiridest. Tegelikult on võimalik teha palju rohkem ning elame vaid korra. Kinnitust sai ka fakt, et tantsijad saavad olla vägagi sportlikud ning meeskonnavaim liigutab mägesid.”

Tauri Vosman: “Kui sul on ikkagi meeskond kohal, kes toetab, aitab…suurepärane tiim. Ma ei oska mitte midagi muud öelda!”


JJ-Street Active meeskonna tulemused Haanja 100 ultrajooksul:

Joel Juht: 100 km, 13:53;03
Tauri Vosman: 100 km, 14:49;53
Lenel Karu: 86,7 km, 13:39;49
Brita Kikas: 86.7 km, 14:48;55
Kairi Jerlov: 80 km, 11:43;18
Mari Venski: 80 km, 14,32;47
Mirell Karhu: 73,33 km, 12,34;49
Annely Kõrvel: 73,33 km, 12,34;49
Pipi Kanistik: 66,67 km, 10,56;29
Emilia Niilo: 66,67 km, 12,32;53
Janeli Kunnberg: 66,67 km, 12,40;31
Kertu Kibal: 66,67 km, 12:40;33
Geia Jõemets: 60 km, 10:53;19
Anete Allekõrs: 53,33 km, 10:15;50
Erika Kesvatera: 33,33 km, 5:24;22
Peeter Taim: 20 km, 3:37,08

Õhtulehe sporditoimetuse loo leiad siit ja Ring Fm’i jagatud loo siit.

Meeldib? Jaga edasi!