Menu
Kaks aastat tagasi seisis Irina (35) tõsise otsuse ees – tema elus pidi midagi muutuma, et ületada käesolevad raskused. Kui ta sai õnneliku juhuse läbi tuttavaks ühe Venemaa koreograafiga, oli see justkui märk, et tantsimine võib olla tema võti.
“Kui ma paar aastat tagasi JJ-Street Tantsukooli läve ületasin, kaalusin ligi 70 kg. Tänaseks on see number langenud 56 kg-le, mille jaoks ma ei teinud mitte midagi kohustuslikku ega rasket, vaid ainult seda, mis mulle südamest meeldis.”
Tantsimine ei küsi kunagi vanust
Irina kohtus 33-aastasena ühe Venemaa koreograafiga, kes teda tohutult inspireeris. Tema looming ja olemus võlusid Irinat koheselt, iga tantsuliigutus rääkis oma lugu ning moodustas pealtvaatajaga dialoogi. “Kõige tähtsam – kõik tundus nii lihtne ja arusaadav ning esimene asi, mis mulle meelde jäi, oli põhimõte, et tantsimine ei küsi kunagi vanust. Ma hakkasin tõsiselt kaaluma uuesti tantsuga jätkamist, sest olin kunagi varem tegelenud estraadtantsudega. Need olid kõik teadmised, mida ma tantsust teadsin.”
Tantsupisik nakatas Irinat suvel, kui mitmed tantsukoolid olid puhkusel. Ometi hakkas Irina järjest uurima treenimisvõimaluste kohta Tallinnas. Augusti lõpus külastas ta erinevaid proovitreeninguid, õppides stiile nagu contemporary, modern, latino, flamenco, iiri tantsud ja erinevad tänavatantsustiilid.
Tema tee jõudis ka JJ-Street Tantsukoolini, kuid ometi seisis ta enne sisenemist teisel pool tänavat bussipeatuses ning jälgis, kes JJ-Street Tantsukooli stuudiosse sisenevad. Valdavalt oli tegemist temast nooremate neiudega, mis tekitas kahtlusi, kuid lõpuks ei lasnud ta ärevusel ennast peatada. “Astusin uksest sisse ja teadsin kohe, et see on minu koht. Mulle meeldis see energia, inimesed, treener ja kõik, mida me trennis tegime.” Nii alustas Irina oma tantsuteed, olles väga madalate ootustega: tantsida lihtsalt enda jaoks, mitte tulemuste nimel. Siis ei osanud ta ette näha kõiki saabuvaid esinemisvõimalusi ning Nordea Kontserdimaja laval tantsimist.
Samm-sammult tervislikumaks ja ilusamaks
Irina on JJ-Street Tantsukooli treeningutes osalemisega kaotanud tänaseks 14 kg. Enda sõnul pole ta muutuste jaoks teinud mitte midagi erilist või ebatavalist. “Algselt käisin tavapäraselt 2 korda nädalas trennis ja pingutasin maksimumiga, kuna mulle see väga meeldis. Ühel hetkel ma lõpetasin treeningute järel söömise ning hakkasin ainult vett jooma,“ selgitas Irina. Tema järgmised muutused olid seotud liigsöömise vähendamisega ning ta avastas, et parem on minna magama kerge näljatundega kui täiskõhuga. Toidust kadusid tavapärane üksluine kartul ja liha, rohkem ilmus taldrikule puu- ja juurvilju. Magusat hakkas Irina sööma vaid päeva esimesel poolel. Nii seadis ta paika järjest enam reegleid ja seda kõike vabatahtlikult. “Kõik see ei olnud sugugi raske, vaid vastupidi, väga lihtne ja loomulik. Kaks kuud hiljem, novembri alguseks olin ma kaotanud ligi 5 kg ja kui nägin seda tulemust, tekkis mul veelgi suurem tahtmine ja motivatsioon enda harjumuste ja elustiili muutmiseks.” Ta rõhutab, et loomulikult esines erandeid, kui sõbrannaga koos kohvikus jutustas või sünnipäevi külastas. Toredas seltskonnas sööb Irina enda sõnul siiani kooki, kui tal selleks tõesti soov on.
10 minutit hip-hop tantsutreeningut võtab võhmale
“Ma ei tea, kuidas teistes tantsustiilides lood on, aga tänavatantsus on võimalik 10 minuti jooksul rohkem kaloreid kaotada kui 1 tunni jooksul fitnessklubi treeningul. Vähemalt minu puhul on nii juhtunud, sealjuures ei vahetu inimesed järgmiste klientidega ning kõigil püsib pidevalt ühine eesmärk.“ Tema sõnul pole treeningud JJ-Street Tantsukoolis mitte ainult füüsiline koormus, vaid kõik tulevad kohale, sest tahavad omavahel suhelda, treenida ja tantsida. Irina ütleb, et protsess on tunduvalt loomulikum ja sõbralikum, kui treeningklubis, kuhu minnakse üksnes kehalise võimekuse parandamise eesmärgil.
Treeningute jooksul on Irina sõnul olnud oluline roll tema treeneril Enriko Pedaksalul, kes on näidanud talle lisaks tantsuharjutustele erinevaid võimalusi oma keha hooldamiseks ja tugevdamiseks. “Näiteks olen õppinud kindlaid harjutusi, mida siiani igal hommikul teen, et ennast positiivse energiaga laadida. Samamoodi lõpetavad minu päeva kindlad harjutused, näiteks toenglamang. Iga päev 10 minutit hommikul ja 10 minutit õhtul pole sugugi palju ning seda on mulle õpetanud minu treener.” Irina sõnul on treeneril ka suur moraalne tugi, sest tuleb ette perioode, kus enesetunne pole rahulolev ja tekib soov alla anda. Siis hoiab treener õpilast tagasi. Irina kirjeldab, et igas sellises situatsioonis on ta alati läinud treeneri juurde ning ühise vestluse käigus leiavad nad alati lahenduse. Irinale meeldibki JJ-Street Tantsukooli juures see, et ei pühenduta üksnes tantsule, vaid kõik on justkui terviklik hing, milles on oma filosoofia, traditsioonid ja pärand, mida antakse teadmiste ja kogemuste näol edasi järgmistele põlvkondadele.
Reegel nr 1: Tahad? Jaksad? Tee!
Irina sõnul on need kolm sõna (tahad, jaksad, tee) just määrava tähtsusega millegi saavutamiseks. “Väga tihti me ütleme, et pole aega, on palju tööd, on vaja tegeleda lastega, oleme väsinud või pole raha treeninguteks – need kõik on vabandused. Mida rohkem me teeme, seda rohkem me jõuame ka teha. Kui sa tegelikkuses midagi väga tahad, siis sa leiad selleks ka aega ning võimalusi. Ja praegu, kui vaatan tagasi, kuidas ma elasin kaks aastat tagasi, siis praegu on mul palju rohkem tegevusi, kuid olen väsinud üllatavalt vähe, sest teen seda rõõmu ja armastusega.”
Irina jaoks on tants vabadus, kus kõik muremõtted jäävad saali ukse taha. Täna on ta 35- aastane ning teab, et ei hakka tantsima profitasemel, kuid see polegi tema eesmärk. Ta ütleb, et tants on mitmetahuline looming, mis saab eksisteerida mitmel kujul. Tema jaoks on meeldiv näha enda kõrval tantsijaid, kes on temast paremad. Irina on leidnud tansuga oma ideaalse lähenemise ning usub, et see on igaühe puhul võimalik.
Noorem grupp muudab nooruslikumaks
Treeninggrupp, kus Irina tantsib, on väga erineva vanuses liikmetega. See aga võimaldab tal võtta treeningutele kaasa isegi oma poja, kes on väga uhke, et tantsib emaga ühes reas. Irina selgitab, et nooremate grupiliikmete kohalolu teda ei häiri, vaid on selle võrra suhtlusringkonda hoopis laiendanud. Ta ütleb, et erinevate vanustega inimestega koos treenimine ja suhtlemine õpetab talle endale palju. Tema sõnul teeb grupp koos palju rohkem kui lihtsalt kaks korda nädalas trenni. “Näiteks aasta tagasi oli meil suurepärane võimalus proovida midagi uut ja huvitavat ehk lühifilmi lavastamist. Meie film nimega “Go Step” pälvis auhinna kahel Eesti festivalil ning võistles ka Bulgaarias võistlusel. Varsti hakkame lavastama ka teist lühifilmi.”
Irina vaatab täna tagasi kõigele, mida tants on tema elus rikastanud ning on õnnelik. “See energia, mis meie tantsukoolis on, annab hästi palju jõudu. Olen selle aja jooksul vahetanud töökoha ning töötan nüüd sellele ametikohal, millest olen alati unistanud. Kõik see juhtus tänu sellele, et ma võtsin kaks aastat tagasi otsuse teha seda, mida ma tõsiselt teha tahan. Ma jätkasin tantsuga, mille olin juba sahtlipõhja vedelema jätnud. Seejärel hakkas mul igas eluvaldkonnas kõik õnnestuma.”