Võhandu aerutamismaraton toimus tänavu 21. korda ning sellest võttis osa 1186 paatkonda, kelle hulgast jõudis finišisse 1077. JJ-Street Active Sport paatkond läks 100kilomeetrisele teekonnale ühe rafti ja kaheksaliikmelise paatkonnaga, kelle seast vaid kolm olid varem Võhandu maratonil osalenud. See-eest istusid paadis kaks meest, kellel oli selja taga juba seitse aastat kogemusi ning tugevate liidritena aitasid nad kogu meeskonna 16 tunni ja 33 minutiga võiduka lõpuni.
Tulemuseks jäi üldarvestuses 846. koht, kuid segaraftide seas oldi kümnendad, mis oli uskumatult hea tulemus. Kõik tiimiliikmed ütlevad kõva katsumuse järel ühest suust, et hea koostöö ja väärtuslikud kogemused mängisid päeva jooksul palju rolli. Koos oli enesetunne ja sünergia niivõrd hea, et juba oodatakse järgmist aastat.
JJ-Street Active Sport paatkonda kuulusid tänavu Mihkel Uring, Tagmar Teemo, Emma Tiitus, Melani Väits, Frida Noor, Mari Venski, Agata Ehin ja Heliine Uring.
Treener Emma Tiituse sõnul sujus meeskonnatöö hästi tänu sellele, et tööjaotus oli paigas ja kõik teadsid, mis rolli nad parasjagu täidavad. “Suuresti tänu Tagmarile ja Mihklile oli ülesannete jaotus paigas, suutsime väga kiiresti läbida paatide üle tõstmise kohad, ei teinud pikki pause ja saime oma snäkid söödud paadis. Rütm oli hea ja palju aitasid toetajad kaldalt. Just tänu õigetele inimestele sai kõik võimalikuks. Kuigi mul ikka sõrmed valutasid ja istmik oli kange, siis meeleolu püsis suurepärasena ning mulle väga meeldis esmakordne Võhandu maratoni kogemus,” sõnas Emma.
Temaga nõustus treener Melani Väits, kelle sõnul on just meeskonnaga sellised ettevõtmised erilisemad. “Sain kinnitust, et koos suudame kõiki raskeid ja põnevaid katsumusi läbida. Eelmisel aastal oli minu aasta eredaim kogemus Tipust Topini jooks treeneritega, nüüd aga Võhandu. Tore oli näha, kuidas ühes paadis lapsevanemad, tantsijad ja treenerid ning eri vanuses inimesed koostööd tegid. Meil jagus nii konkreetset juhtimist kui ka huumorit ning kokkuvõttes oli kõik tasakaalus,” kirjeldas Melani. Tema hinnangul aitas palju kaasa varasem ettevalmistus, koosolekud ja strateegia läbi mõtlemine.
“Kui ikka paadis istuvad seitsmeaastase kogemusega inimesed, siis nad hoiatasid meid juba ette kõige eest. Esimene maratoni pool oli hoogsam ja seal tuli ületada kärestikke, teine pool aga kulges pikkadel sirgetel. Pimedas oleks tegelikult võinud väga lihtsal moel ära eksida, aga me teadsime, kuhu tuleb minna. Ja uskumatu on mõelda, et kui oleksime näiteks osalenud naistega, siis selle tulemusega tähistanuks see teist kohta. Meeste raftide seas olime samuti 12. kohal ning oleme selle üle uhked,” lisas Melani.
Enne Võhandu maratoni starti ei olnud kõigil sugugi ettekujutust, mis hakkab juhtuma ja millise sündmusega on tegemist. Tõsi on ka see, et kehale on selline seiklus tugev koormus ning nüüd tuleb maratonist õigesti taastuda.
Ja kui 16 tundi võib tunduda pikk aeg, siis lendas see vee peal oluliselt kiiremini ning pidev melu ja ühine energia pani kellaaja sootuks unustama. Kui mõned paatkonnad tegid söömiseks pikemaid pause kaldal, siis meie tiim sai einestatud paadis ning energiavarusid jagus piisavalt.
Kalda pealt andsid oma toetuse ja kaasaelamisega jõudu juurde teised tantsukooli liikmed ja sõbrad ning tuttavad. Ja veel enne finišit peeti omamoodi võistlust ühe teise paatkonnaga, kellega jagus pika katsumuse järel muljeid pikemaks.
“Minu kogemus oli väga positiivne ja mõnevõrra kolme aasta tagusest ajast erinev, kuid õpetas palju. Meil vedas taas ilmaga, tundsin ennast füüsilise vormi mõttes kindlamalt ning kõik noored olid paadis väga tublid. Üle ega ümber ei saa Mihklist ja Tagmarist, kes Võhandut nii palju on läbinud, et teavad nippe ja trikke, kuidas ja mida teha. Mina olin taga tüürimehe rollis ja sain sel korral veel paremini aru, kuidas paati otse hoida ja miks see on oluline. Nii äge on tõdeda, et meil pole üksnes tublid noored ja treenerid, vaid ka lapsevanemad ja nende sõbrad, kes tahavad koos selliseid asju ette võtta. Kõik need asjad kokku andsid meile hea tulemuse ja kõva eelise ning võime ajaga väga rahule jääda,” kinnitas treener Mari Venski, kes esmakordselt läbis 100 kilomeetrit aerutades Võhandul 2023. aastal.
Lapsevanem Mihkel Uring, kellele Võhandu maraton oli sel aastal järjekorras kaheksas, oli nädalavahetusest rääkides ülimalt rõõmus. “Meeletult edukad olime, võttes arvesse, et sisuliselt suur osa tüdrukutest olid esimest korda paadis. Lihtsalt polegi sõnu ja kõik sujus suurepäraselt. Üks õige Võhandu maraton peabki selline olema ja pakkuma nii rõõmu, nalja, kannatusi, päikest, pimedust, sooja ja külma. Nüüd täiega edasi!” muljetas Mihkel.
Tema tütar, tantsija Heliine Uring oli isaga sama meelt ja ootab juba järgmist korda. “Mul on Võhandu maratonil käinud nii isa kui vend ning kui JJ-Street Tantsukooli treenerid selle ette võtsid, siis otsustasin, et tahan ka proovida. Seda enam, et meil on olemas aktiivsete inimestega JJ-Street Active Sport tiim. Pärast arutelu isaga hakkasingi meie paati kokku panema ning selle koosseisuga tabasime küll kümnesse. Meie paadis mängis kogu aeg muusika, me laulsime koos ja kordagi ei tekkinud mõtet, et jätaks pooleli. Kui järgmisel korral ka osaleda, siis oleksin juba kogemuse võrra targem ja oskaks asju veel paremini teha,” nentis Heliine.
