JJ-Street tiimi tänavune võistlusreis Pariisi: edasipääs kõrges konkurentsis, väärtuslikud kogemused ja kuhjaga motivatsiooni treenimiseks

Tänavu veetis JJ-Street Tantsukooli võistkond ühe nädala Pariisis, kus 10-liikmelise esindusega osaleti funk stiilidega tänavatantsuvõistlusel Pay The Cost To Be The Boss. Ligi 200 osalejaga võistlustel olid eelvoorud tavapärasest erinevad (cypheri stiilis) ning kohtunike paneel koosnes tunnustatud tantsijatest Jaygee (Korea), Jimmy Scoo B Doo (USA) ning Archie Burnett (USA).

Kõige kaugemale jõudis võistlustel Tauri Vosman, kes pääses Popping 1vs1 kategoorias parima 16 sekka. Lisaks jõudis Crew Battle kategoorias parima 8 hulka JJ-Street koondvõistkond. Pariisis oli tantsijatega kaasas ka peatreener Joel Juht, kelle sõnul on välismaal võistlemise kogemused äärmiselt olulised. “Tantsijad olid tublid ja see on ainult hea, kui nähakse oma silmaga, kuhu tuleb edasi areneda. Ja kui välisvõistlusel pääsetakse edasi, siis see näitab, et midagi on õigesti tehtud,” selgitas Joel.

Reisist võtsid osa treenerite seast Annely Kõrvel, Lenel Karu, Tauri Vosman, Emilia Niilo, Kertu Kibal, Mirell Karhu ja Anete Allekõrs. Lisaks olid kaasas tantsijad Evert Markus Sirendi, Emma Tiitus ja Rene Koitjärv.

Annely jäi võistlusega rahule ning tugev konkurents mõjus inspireerivalt. “Mul isegi vedas, sain teha mitu roundi eelvoorudes. Tase oli kõva ja tuntud nimed võistlemas, seega edasipääsemine oli raske. Koos tiimiga võistlemine oli uus kogemust ning nüüd oleme targemad. Kindlasti on hea, et meiega olid kaasas noored, sest neil on vaja välismaailma näha, et tekiks sündmuste korraldusest ja tasemetest mingi ülevaade. Ei saa ainult Eestis kükitada, vaid näha, mis mujal ka toimub. Aga see võimalus peaks tulema õigel ajal, mitte liiga vara,” rääkis Kõrvel.

Tauri sai enda sõnul hea kogemuse juurde ning võistlus aitas kaardistada hetkeolukorda tänavatantsus laiemalt. “Hea õppetund oli see, et kui tantsija on mugav ja harjunud Eesti tasemega, siis mujal riigis on kindlasti keegi, kes heas mõttes tõmbab sulle koti pähe,” nentis ta. Ta jäi oma roundiga rahul ja tõdes, et oleks võinud teha mingeid asju teistmoodi ning oma rolli mängis ka väsimus ja pinge. “Aga lõpuks on võitja see, kes läheb tagasi trennisaali, olenemata sellest, kas võitis või kaotas.”

Lenel tõdes, et suurim inspiratsioon reisist tulenes sellest, et kaasas oli peatreener Joel ning kogu tiim läks koos võistlema. Lisaks oli ta uhke, et sai esimest korda kaasa võtta oma õpilase. “Mõnikord on kaotustest palju rohkem õppida kui võitudest. Pärast koroonakriisi polnud me saanud välisriikides korralikult võistelda ning see on tantsija karjäärile määrava tähtsusega. Saime väga head tagasisidet, lisaks kohtusime näiteks lockingu tantsustiili ühe loojaga, mis on omakorda ajaloolise tähtsusega.”

Evert Markus Sirendi oli varem väiksematel võistlusreisidel käinud, aga kogu meeskonnaga ja Pariisis esmakordselt. “Võistkonnaga võistlemise osas oli natukene suurem hirm, sest me polnud selles koosseisus varem koos tantsinud, aga saime väga kenasti hakkama. Tase oli välismaal väga kõrge, aga enda sooritusega jäin rahule, sest suutsin nautida seda, mida tegin. Oluline on käia võistlustel koos oma treeneriga, sest ta on mitmeid kordi kogenum sellel alal. Veel oli minu jaoks üpris suur asi, et Joel meiega kaasas oli. Mina olen alles õpilane, seega mul väga vedas ja olen ka väga tänulik selle üle. Minu jaoks väärtuslikud hetked olid ka need, kui toimusid pildistamised ja filmimised või siis ühised söögikorrad, samuti reis võistluskohta,” tõdes ta.

Rene Koitjärvele oli tegemist esimese reisiga, kus ta osales koos võistkonnaga. “Tase seal oli kõige kõrgem, kus olen võistelnud, aga samas pinge ja stress polnud nii kõrge minu jaoks. See võis olla tingitud formaadist või ka treenimisest. Olin üllatunud korralduse osas, et Eestis tehakse sellega kõvasti rohkem tööd ja kvaliteet on parem. Olen enda sooritusega rahul ning sain kohtunikult head tagasisidet.  Muidugi oli ka äge näha ja elada kaasa oma treenerile. Kindlasti on väga oluline, et õpilane saaks treeneriga sellistel üritustel käia. Siis treener saab sind näha ja mõistab, kuidas käitud tundmatudes olukordades. Kõige väärtuslikumad hetked olid need, kus sai näha eliitrühma tööd ning kuulata Joeli, aga ka kogu grupi energia oli äge,” sõnas Rene.

Emma Tiitusele oli tegemist esimese suurema võistlusreisiga. “Reisi eeltöö tekitas minus positiivsust ja head energiat. Ma väga väärtustan võimalust reisida koos tiimi, minu treenerite ja Joeliga. Õppisin inimesi rohkem tundma ja sain kogemuse teise riigi tantsumaastikul toimuvast. Võistlustelt jäi mulle isiklikult meelde kuni 15-aastaste võistlus. Ma vaatasin iga osaleja võistlemist naudinguga, nad väljendasid ennast nii vabalt. Veel usun ma, et sellised reisid aitavad kasvatada õpilase ja treeneri suhet tugevamaks ning kasvasime rohkem kokku, mis on edasiseks arenguks ülioluline,” kirjeldas Emma.

Mirell oli juba varem samal võistlusel käinud, kuid formaat oli uus. “Iga kord on kogemus Pariisis olnud erinev ja omamoodi õpetlik. Eriti inspireerivad olid sellel korral lapsed, kes suutsid konkureerida täiskasvanutega samal tasemel. Enda sooritusega jäin kokkuvõttes rahule, sest sain piisavalt tantsida ning kohtunikult head tagasisidet. Sain enda jaoks selgemaks, milline on minu hetke tantsutase ja kuidas peaksin edasi tegutsema, et areneda veel paremaks. Osalesime võistlustel ka 10 inimesest koosneva tiimiga, mis oli minu jaoks esmakordne. Saime aru, kui oluline on üksteisega koostöö võistluse ajal, mille jaoks on vajalik lisaks individuaalsele trennile ka teistega tantsimine. Sel korral keskendusime rohkem koos pildi- ja videomaterjali loomisele ning see protsess oli igati õpetlik. Meelde jäävad kindlasti ka koos rongisõidud ja söömingud, kus sai vestelda huvitavatel teemadel. Igapäevane tempo oli Pariisis meil üsna kiire ja päeva lõpuks oli vähemalt 15 000 sammu garanteeritud,” lausus ta.