Menu
Mis kõik on võimalik koos hea treeneri ja meeskonnaga ehk kuidas JJ-Street Tantsukooli tiim võttis osa Haanja 100-kilomeetrisest ultrajooksust? Oma emotsioone, kogemusi, tulemusi ja õppetunde jagavad nüüd 15 tänavatantsijat, kes koos treeneri Joel Juhtiga läksid täiesti välja oma mugavustsoonist.
Kuigi JJ-Street treeningutel on üldfüüsiline pool juures, siis pole kindlasti tegemist tippjooksjatega. Mitmed polnud varem kordagi läbinud isegi täispikka maratoni, veel vähem kahte järjest. Seda on aga mitmekordselt teinud tänavatantsupioneer ja ultrasportlane Joel Juht, kellest teejuht kujunes.
Ebareaalne eesmärk tekitas ärevust
“Miks mitte teha midagi sellist, mis paneb inimese tema jaoks uuel moel proovile?” Need olid sõnad, mida suve lõpus JJ-Street treenerid Joeli käest kuulsid ja peagi ka vastuseks “teeme ära” ütlesid. Tõsi, kahtlusi oli kõigil palju, sest 100-kilomeetrine rada Haanja küngaste tõusude ja laskumiste vahel oktoobrikuu lõpus, tundus ebareaalne. Aga põnevus ja ärevus, mida see ühine eesmärk tekitas, oli tuntav. Kui registreerimine sai tehtud ja enam taganemisteed polnud, algas kogu protsessi esimene osa.
Avastasime kohe alguses jooksmise kohta nii mõndagi uut, näiteks seda, kuidas tuleb võtta tõuse ja läbida laskumisi või millist tempot pika jooksu käigus hoida. Siin ei mänginud rolli selline kiirus, mida maratonidel näeb. Pigem oli tegu väga targa, tasakaaluka ja läbimõeldud strateegiaga jooksuga, kus tuli treenida nii keha kui vaimu. Tiim alustas pikemaid jookse igal pool üle Eesti: kes Lõuna-Eesti küngaste vahel, kes aga Tallinna lähistel. Kui rühm inimesi hakkab koos millegi nimel pingutama ning jagab protsessi käigus nii rõõme kui valusid, siis see mõjub väga motiveerivalt.
Vanad teadmised enam ei aidanud
Väga huvitav oli õige varustuse otsimine. Kui tead häid nippe, oskad valida sobiva varustuse ning raatsid oma teadmistesse investeerida, siis on jooksmine tunduvalt mõnusam. Treenerid olid aastaid kõrvalt näinud, kuidas Joel valmistus kõrbemaratoniks või arktiliseks ultrajooksuks, kasutades igasuguseid nii-öelda imevahendeid ning valis varustust väga hoolikalt. Varsti sai selgeks, et ka nemad peavad muretsema näiteks lisapaari maastikuks sobivaid jooksutosse, veekindla jaki ja püksid, aga ka saama sõbraks vaseliiniga, mis päästis nii mõnedki jalad villidest ja ära hõõrutud kohtadest.
21. oktoobri hommikuks oli enesetunne hea ja sel õhtul kogunes tiim Haanja lähistele ööbimiskohta. Kokku oli starti kirja pannud 100 osalejat, neist 75 ultra- ja 25 maratonidistantsil. JJ-Street Active 16-liikmeline esindus oli ainus tiim ja moodustas pea neljandiku ultradistantsi läbijatest. Õhtu enne starti oli taas abiks treeneri varasem kogemus ja ettevalmistus. Koos Joeliga vaadati läbi rajakaart, arutleti erinevate vigastuste ja tervisemurede üle, mis võivad tekkida ning pandi paika inimesed, kes on jooksjate abimehed terveks päevaks. Võistluspäev algas vara, juba hommikul kell viis oli vaja asjad kokku panna, jooksuriided selga visata ja hommikune puder ära süüa. Emotsioonid olid üheaegselt unised, segased ja ootusärevad. Viis minutit enne avapauku vilkusid kõigil pealambid nagu mõnel vanakooli diskol ning siis läks lahti. Rada ise tundus põnev ja mitmekesine: laiad teed tõusude ja laskumistega, kitsad kurvid metsa sees, järsemad mäkketõusud, vee ääres kulgev rada ning lõpus ka natuke asfalti.
Haanja 100 tuleb joosta ringide kaupa, mida kokku on täispika distantsi lõpetamiseks vaja läbida 15 tunniga 15 tükki. Viimasele ringile suletakse start kell üheksa õhtul, mis tähendab laias laastus, et ühe ringi läbimiseks on aega tund.
Kuidas tiimil läks ja millised on emotsioonid jooksu järel?
Joel Juht: 100 km, 13:53;03
Tauri Vosman: 100 km, 14:49;53
Lenel Karu: 86,7 km, 13:39;49
Brita Kikas: 86.7 km, 14:48;55
Kairi Jerlov: 80 km, 11:43;18
Mari Venski: 80 km, 14,32;47
Mirell Karhu: 73,33 km, 12,34;49
Annely Kõrvel: 73,33 km, 12,34;49
Pipi Kanistik: 66,67 km, 10,56;29
Emilia Niilo: 66,67 km, 12,32;53
Janeli Kunnberg: 66,67 km, 12,40;31
Kertu Kibal: 66,67 km, 12:40;33
Geia Jõemets: 60 km, 10:53;19
Anete Allekõrs: 53,33 km, 10:15;50
Erika Kesvatera: 33,33 km, 5:24;22
Peeter Taim: 20 km, 3:37,08
Kommentaarid:
Lenel Karu – Need on kogemused, mida sa ei unusta kunagi. Need loovad täiesti uue perspektiivi raskustest, ebamugavustest ja inimvõimete piiridest. Tegelikult on võimalik teha palju rohkem ning elame vaid korra. Kinnitust sai ka fakt, et tantsijad saavad olla vägagi sportlikud ning meeskonnavaim liigutab mägesid.
Kairi Jerlov – Rõõmsad hetked- tuttavad näod raja peal, möödaminejate tervitused, päikesepaiste(ilm oli mega!), inimesed ja toetajad vahepunktides, kui sai kellegagi koos rada läbida. Rasked hetked-aja möödudes hakkasid erinevad hädad ja valud tundma andma, järjest rohkem oli vaja suruda tahtejõuga, puujuurte osas metsas oli palju veidi ohtlikke libisemise momente, kus kardsin pahkluu pärast, porised kohad läksid järjest libedamaks iga ringiga. Üksi tehes ei oleks tulemus pooltki see, mis sai saavutatud!
Kertu Kibal – raskeimad hetked ikkagi raja lõpus kui jalad olid pakud ja pingutasin viimaseid ringe et tuleks 10tk täis, parimad hetked ehk siis kui sai umbes 40km joostud ja juba oli selline eneseületuse tunne, et nii kaua olen jaksanud ja jaksan veel. Samuti toredad ja toetavad inimesed rajal, äge oli vaadata kuidas suheldakse ja üksteist ergutatakse.
Anette Allekõrs – Jooksu kohta – esimesel ringil jäime koos Pipiga jooksma ja jutustama, oli päris pime ka. Üks hetk näitas raja peal silt “5km”, järgmine hetk “2km” ja saime aru, et jookseme uuesti tuttavat rada. Ilma, et oleksime rajastaabist läbi jooksnud, seega meie esimene ring läks väga pikale. Seega tuli teine ring joosta topeltkiirusega, et aeg tagasi võita. Viimane ehk seitsmes ring oli kõige vaevalisem, kui kuuendal ringil jooksin ja tegin kepikõndi, siis seitsmenda ringi lonkasin peaaegu 2h, kuna olin jala välja väänanud ja ühelt poolt oli niude-nimmelihas nii kinni, et jalg enam ei tõusnud ka. Aga enda soovitud tulemuse – maratonidistantsi, tegin ikkagi ära. Ja tore oli see, et iga ring sai kellegi uuega joosta, kôik jooksjad olid nii armsad ja toetavad. Meeldis, et kõigil oli möödajoostes kombeks jõudu soovida
Geia Jõemets – Polnud kunagi varem nii pikalt jooksnud, haige esmakordne kogemus. Olen tänulik, et tiimiga võtame ühiselt väljakutseid ette, kuna see kasvatab täiega kokku. Oleksin tahtnud pikemalt joosta, seega olen endas veidi pettunud, aga samas on oluline tervist jälgida ja mitte üle panna.Jessica ja Madis tegid tänuväärset tööd ning mul oli megahea meel, et nad tulid toetama ja kaasa elama.
Mirell Karhu – Minu kogemus antud võistlusel oli kindlasti positiivne, arvestades kõiki meeleolukõikumisi ja takistusi, mis ette tulid. Varasemalt oli minu maksimaalne joostud distants 38 km, mis tähendab, et ületasin selle peaaegu poole võrra! Rada ei olnud eriti kerge läbida, sest tõuse oli palju ning maapind polnud eriti tasane. Lihasvalu hakkas tekkima juba 3. ringi pealt, millele lisandus ka korralik kõhuvalu. Edasi viis mind ainult mõtteviis, et võtan ringi korraga ja vaatan kuidas tunne on. Ilm oli super ja inimesed ka, see ületas kõik takistused
Erika Kesvatera – Minu kogemus oli vapustav. Sain vōidelda iseendaga, nautida ilusat loodust, suhelda uute inimestega raja pealt ning õppisin elust ühe päeva jooksul nii mōndagi juurde. Minu valus löök oli et pidin katkestama jooksu, põlve valude tõttu, kuid sain õppetunni ning arusaama oma füüsilise vōimekuse kohta. Nüüd oskan edasi treenida ning huvi jooksmise vastu suurenes veel enam. Tahaks juba praegu joosta uuesti, aga enne vaja taastuda. Ning mul oli au joosta paar ringi koos super eeskujuga, kes oli parasjagu lõpetamas oma 100ndat maratoni. Tal sai 100 maratoni täis Tiina Säälik
Annely Kõrvel – Kõige raskem hetk minu jaoks oli kindlasti oma peaga võistlemine, mis ûtles et ma ei jöua aga tegelt jõudsin. Lisaks kogu sellest valust ûle olemine.Rõõmsaid hetki oli palju, ilm oli super, maastik oli ilus nagu maalitud, kohtusid vahepeal oma tiimiga ja saime üksteisele toeks olla.
Janeli Kunnberg -Rada ei olnud nii raske kui ma kartsin. Arvasin et mentaalselt on palju raskem läbida, aga tegelikult kogu aeg kellegagi koos joostes ja juttu vestes möödus terve päev väga kiiresti. 5 esimest ringi olin oma ideaaltempos ja siis sain aru et alustasin liiga kiiresti ning põlv andis tunda mistõttu ka viimased ringid pidin täitsa kõndides läbima. Aga jäin rahule et tegin enda isikliku rekordi ja läbisin 66km
Peeter Taim – Otsustasin Haanja 100 väljakutsega ühineda, kuna kogu JJ-Street tiim otsustas seda teha. Minu puhul teeb selle ettevõtmise eriliseks asjaolu, et olen ainus “kontorirott” JJ-Streedis ja maailma kõige spordkaugem inimene üldse. See, et ma 55-aastasena jooksin elus esimest korda ja suutsin läbida 20 kilomeetrit, on ju päris hea saavutus.
Emilia Niilo – Mega emotsioon ja mälestus eluks, et kogu tiimiga sellise ettevõtmise ära tegime. Toredad mälestused, kui sai vahepeal rada kellegagi koos läbifa ning raja lõpus oli alati Madis ja Jessica olemas. Rasked hetked: 6nda ringi ajal hakkasid põlved ja jalad nii valutama, et edasi tuli kiirkõndi teha ning pärast 10ndat ringi ei julgenud enam uut ringi teha, sest üksi pimedas kõndida eriti ei julgenud teist korda.
Rohkem pilte ja täpsemaid emotsioone saab lugeda Õhtulehe Spordiloost ja Ring FMi portaalist.