UUDISED

JJ-Street tiimi võistlusreis Pariisi: edasipääs kõrges konkurentsis, väärtuslikud kogemused ja kuhjaga motivatsiooni treenimiseks

Möödunud nädala veetis JJ-Street Tantsukooli meeskond Pariisis, kus 10-liikmelise tiimiga osaleti funk tantsustiilide võistlusel Pay The Cost To Be The Boss. Ligi 200 osalejaga võistlusel olid eelvoorud tavapärasest erinevad (cypher stiilis), mis pani tantsijad proovile. Kohtunikeks olid sel korral Jimmy Scoo B Doo, Archie Burnett ja Jaygee. Eesti esindusest pääses Tauri Vosman Popping 1vs1 kategoorias TOP 14 hulka ning JJ-Street Funk tiim crew battle’i kategoorias TOP 8 hulka. Mis veel reisil toimus ja mida osalejad sellest kaasa võtavad?


Võistlusel oli kaasas JJ-Street Tantsukooli peatreener Joel Juht, kelle eestvedamisel filmiti ka uus tantsuvideo ning puudutati nädala jooksul ühiselt erinevaid tantsuga seotud teemasid. Joeli sõnul olid kõik tublid ja hea oli näha arengut. “Kui välisvõistlusel edasi pääseda, siis see juba näitab midagi. Järelikult tehakse asju õiges suunas ning kogu punt sai väga suure teistmoodi kogemuse, mille põhjalt edasi tööd teha,” kinnitas Joel.



JJ-Street Poppingu treener Tauri Vosman tõdes, et välisreis annab juurde kogemusi ja arusaama praegusest tasemest maailmas. “Õppetund ongi see, et Eestis võib ju olla oma mugavustsoonis, aga kodust kaugemal tuleb konkureerida teiste tantsijatega. Võitja on minu hinnangul ikkagi see, kes hoolimata kaotusest või võidust uuesti saali treenima läheb,” lisas Tauri.

JJ-Street Poppingu treeneri Emilia Niilo jaoks oli tegemist esimese tantsureisiga. Võistlust oli põnev jälgida, eelvoor cypher’i stiilis oli täiesti teistmoodi ning tuli ikka võidelda, et ringi sisse saada. Mul on väga hea meel, et minu treener Tauri ja meie tiim sai võistlustel edasi,” nentis Niilo. Tema sõnul ei peaks kaotusest kunagi laskma ennast heidutada, vaid hoopis hoogu juurde panna. “See, et Joel oli reisil kaasa, oli minu jaoks päris oluline, kuna tänu temale kasvas nii võistlustel kui ka video tegemisel reisi väärtus veelgi. Ta näeb selliseid asju, mida teised kohe tähele ei pane.”



JJ-Street Poppingu treener Annely Kõrvel jäi reisiga rahule ning peab väga oluliseks noorte silmaringi laiendamist välisvõistlustega. “Mul isegi vedas, sest sain teha mitu roundi, kõik seda ei saanudki. Tase oli tugev ja tuntud nimed kohal, seega edasi pääseda oli raskem. Kindlasti sain uue kogemuse tiimiga võistlemisel. Noortel tantsijatel, kes Eestis juba midagi ära on teinud, tuleb kindlasti näha välismaailma, et tekiks arusaam sealsetest sündmustest ja tasemest. Muidu jäävadki Eestisse kükitama. Aga see kõik peab olema õigel ajal, mitte liiga vara,” selgitas Annely.

Tartust pärit Emma Tiitus, kes harrastab Poppingu stiili, osales suurel võistlusreisil esimest korda. “Ma väga väärtustan võimalust reisida koos tiimi, treenerite ja Joeliga. Sellises formaadis võistluskogemus oli esmakordne, võistlejate tase kõrgem ja andis korralikult motivatsiooni. Eriti meeldis mulle vaadata kuni 15-aastaste noorte võistlust ja nende uskumatult head eneseväljendust,” kirjeldas Tiitus. Tema sõnul on treener inimene, kes peaks andma tantsijale märku, millal välisvõistlusele minna. 


Tallinnas Poppingu stiili viljelev Rene Koitjärv käis samuti esimest korda tiimiga reisimas. “Olin üllatunud, et Eestis on võistluste korraldamisel detailidele tunduvalt rohkem tähelepanu pööratud kui välismaal. Enda soorituse osas jäin rahul, et sain üldse kaks korda ringis käia, arvestades, milline võitlus eelvoorus toimus. Oli äge näha ja kaasa elada oma treenerile ning ma pean väga oluliseks, et sain temaga koos käia välisriigis. Treener saab nii õpilast näha uues olukorras ja ebamugavates situatsioonides ning selle põhjalt võtta info, millega edasi töötada,” kinnitas Koitjärv. 


JJ-Street Lockingu treeneri Lenel Karu sõnul oli võistlusreis igal juhul oluline ja vajalik. “Eelkõige hindasin seda, et minu treener Joel Juht kaasa tuli, sest olen ka varem võistlustel käinud, aga tema õpetused ja suunamine andis kohe teise tõuke. Sel korral olid eelvoorud sellised, kus pidi võitlema selle nimel, et saaksid üldse ringi sisse tantsima ja ennast kohtunikule näidata. Mina sain teha vähem rounde, kui lootsin ning see andis mulle õppetunni.,” kirjeldas Karu.

Väga eriliseks peab ta ka võimalust kohtuda ühe Lockingu stiili kujundaja ning tänavatantsupioneeriga Scoo B Doo, kes andis põhjalikult tagasisidet ja häid soovitusi.  “Ja ma ei mäleta, millal saime niimoodi tiimiga võistelda ja Eestit esindada. See kogemus jääb meelde ning edasipääsu üle võime uhked olla. Muidugi on väga palju veel õppida koos tantsimise osas ja seda saame ka praktiseerida, sest oma silm on kuningas,” kinnitas ta.



Tartus Lockingu stiili viljelev Evert Markus Sirendi oli varem lähiriikides võistlusreisidel käinud, kuid Pariisi külastas esmakordselt. “Mõtted võistluste poole pealt olid enamasti positiivsed, aga mäletan, et tiimiga võistlemise osas oli alguses suurem hirm sees. Ometi meil läks hästi ja saime palju ideid grupiga töötamiseks,” nentis Sirendi.

Miks peab ta oluliseks selliseid reise? “Välisvõistlusel on oluline koos oma treeneriga käia, sest tema on sinust mitmeid kordi kogenum, oskab anda nõu võistlustel tantsu osas ja on rohkem reisinud. Minu arvates on võistlema minnes igaühel ainult head valikud, sest sa võidad igal juhul, kas siis kogemuse või tiitli. Võtan reisist kaasa oskuse olla veel vabam tantsus ning teha seda, mida ma teen, ükskõik kes mu vastu ka ei tantsiks, aga peaasi et endal lõbus on.” 


JJ-Street treener Mirell Karhu oli ka varem samal võistlusel käinud ning Prantsusmaaga tuttav, kuid iga kogemus on erinev. “Sel korral olid võistlusel eriti inspireerivad lapsed, kes suutsid konkureerida täiskasvanutega samal tasemel. Enda sooritusega jäin kokkuvõttes rahule, sest sain piisavalt tantsida ning selgemaks, kuidas peaksin edasi tegutsema, et areneda veel paremaks,” sõnas Karhu. Crew battle’i kategoorias võistlemine oli tema jaoks esmakordne. “Osalesime seal 10 inimesest koosneva tiimiga ja kogesime eelkõige seda, kui oluline on üksteisega koostöö võistluse ajal. Õppisime teiste gruppide sünergiast ja treenerilt saadud tagasiside pealt palju,” lisas ta.  Karhu tõdes, et kogu nädala jooksul oli huvitav luua erinevat video-ja fotomaterjali, meelde jäävad ühised rongisõidud ja koosviibimised, kus sai üksteist paremini tundma õppida ja vestelda. “Omamoodi väljakutse oli kiire igapäevane tempo Pariisis ning iga päeva lõpuks oli vähemalt 15 000 sammu garanteeritud, mis oli mõnus jätk meie hiljutisele Haanja 100 ultrale,” muigas ta.



Kogu seltskonnast ainsana Waackingu stiili esindanud JJ-Street treener Anete Allekõrs oli varem käinud peamiselt Põhjamaades ja Baltikumis võistlemas. “Avastasin esimest korda seda, kui võistlushimulised ja nii-öelda näljased on välismaa tantsijad. Samuti õppisin seda, et tööeetika on veel rangem ja suuremahulisem, sest näiteks Aasiast pärit väiksed lapsed suutsid teha ära täiskasvanud osalejatele,” kirjeldas Allekõrs. Ta sai rohkem aimu ka enda stiilist, mida sel korral hindas kohtunik Archie Burnett. “Kui teistes ringides oli pingelisem võitlus, siis Archie suunas kõik osalejad Waackingus omavahel tantsima ja see andis nii vabastava tunde. Võistlusnärv kadus ja saime aru, kui tähtis on hoida alles sotsiaalset osa, mis arenes välja klubides,” selgitas Allekõrs.

Meeldib? Jaga edasi!